P2P vs pedofiilia

Kas on võimalik, et täiesti tavaline inimene saab üleöö pedofiiliks? Väidan, et P2P kasutamisel, jah – see on vägagi võimalik. Allpool tuleb juttu järgnevast:

• Peer-to-Peer failivahetuskeskkonnas võib lapsporno kaela tulla pahaaimamatult (ja tulebki);
• pedofiilia ja sellega seonduvad mõisted pole ühiskonnas selgeks räägitud, jäme ots on muidukaagutajate käes;
• hirm pedoparagrahvi alla sattuda takistab inimestel avastatud kuritööst teatamast;
• sekka muid arutlusi

Tisklaimer: Siikohal on esitatud eraisiku sügavalt isiklikud ning osaliselt alles arengujärgus arvamused, mis üldse ei pruugi kokku langeda eelmiste, praeguste või tulevaste tööandjate väärtushinnagute, arvamuste või korporatiivsete eeskirjadega.

Sõna ise – PEDOFIIL –  on viimasel ajal natuke üle-ekspluateeritud. Iga tegevus, mis vähegi sinnapoole kisub, nimetatakse kohe pedofiiliaks, siis on lugejate kindel huvi tagatud ja lehereklaam müüb masu ajal paremini.

P2P kasutamine on siinkandis üpris levinud, “kõik tirivad” Internetist faile. Neli suurimat P2P kategooriat on tarkvara, filmid, muusika ja porno. Ning pornol omakorda on alamliigid – sh lapsporr ja loomaporr.

Huvitav, kui suur osa üldisest pornomassist on lapsporno? Hindamisi 1-2%. Lapsporno pole ju ka väga täpselt defineeritud. Seadus määratleb seda fotol/videol kujutatud isiku vanuse kaudu, intuitiivne otsus pigem baseerub asjaolul, kas isikul on sekundaarsed sugutunnused juba välja arenenud.

Nagu igal muulgi alal, mida seadus püüab määratleda (maksuseadus jne), tekib ka siin hall tsoon. Vaid üks näide: lapseeast oluliselt vanemad tüdrukud, olles kursis nõudlusega lapspornole, riietavad endid Lolitadeks ning üritavad igati välja näha lapsena. Juriidiliselt on tegemist  JOKK-olukorraga, sest kuigi sellise stiili tarbijateks kindlasti on suht hälbinud isikud, siis vaat kusagilt kinni võtta pole, tüdruk on tegelikult 18 täis.

Inimlikust vaatevinklist on kõige räigem lapsporr kindlasti 1-10-aastaste suhtes toimepandav action, peaaegu ohutu  võiks olla homme 18-aastaseks saavate isikute omavaheline action. Seaduse silmis on see kõik aga ühtviisi eristamatu lapsporr (vt Karistusseadustiku §178).

Lugusid reaalsest elust

Lugu nr 1

Tiigrihüppe Sihtasutus on palju teinud meie koolide varustamiseks arvutitega. Arvutid pole siiski mitte ainuke tehnoloogia liik, millega Tiigrihüpe koole varustab. Tehnoloogiaprojekti raames jagati koolidele arvjuhtimisega tööpinke. Need on seadmed, mida saab arvutiga ühendada ja siis arvuti ise freesib ja puurib auke. Väga mugav võimalus pisikesi keerulisi detaile valmistada, näiteks mudellennukite osi.

Juhtus siis korraliku pereisaga säärane lugu, et läks teine P2P keskkonnast arvjuhtimisega pinkide kohta lisainfot otsima. Jättis piraatprogrammid kõrvale ja leidis toreda faili “CNC SOFTWARE + 5 SCHEMATICS + PCB BIPOLAR MICROSTEP DRIVERS 2 TO 8AMPS PHASE.iso”. Selline tore leid sobis ise-ehitajale suurepäraselt ning otse loomulikult vajutas ta nupule “Download”.

Fail, mis kohale tuli, paraku miskipärast ei avanenud. Lähemalt uurides selgus, et kuigi faili laiend on “*.iso”, siis tema sisu oli tegelikult hoopis “*.avi”. Videot käivitades aga ilmus arvutiekraanile midagi, mida mees üldse näha ei soovinud. Nii koleda asja puhul tekib muidugi küsimus, et kuidas säärane asi üldse sai juhtuda? Kas laaditi kogemata alla vale fail?

Vastus on tegelikult väga lihtne – konkreetne P2P keskkond arvestab faile mitte nime- vaid räsikaupa. Kuniks kontrollsumma klapib, võib failil olla mistahes nimi. Juuresolevalt pildilt on siis tagantjäreletarkusena näha, millised olid selle faili muud teadaolevad nimed.

Lugu nr 2

Arvutinohik tundis huvi, kuidas taastada kogemata kustutatud faile. Pilk jäi pidama politseinike töövahendil “EnCase 5.rar”. Suurus 272MB enam-vähem klappis oodatuga. Kui fail kohale jõudis, ilmnes eelmises loos juba lahtiräägitud segadus faililaiendiga. Avi fail sisaldas vastuvõetamatult rõvedat homopornot, täismehed tegid seal omavahel midagi, millega arvutinohik ei olnud veel elus kokku puutunud.

Jah, aga keegi ju polegi väitnud et piraattarkvara kasutamine peaks kujunema esteetiliselt nauditavaks kunstielamuseks.

Lugu nr 3

Teismeline tüdruk armastab pisut raskemat muusikat. P2P keskkonnas seega otsis ta Soome ansamblit NightWish. Allalaadimisnuppu vajutas tüdruk päris mitmel korral. Üks allatiritud failidest oli “Nightwish – Ghost Love Score.rar”. Tegemist on siis sümfometalli stiilis albumiga aastast 2004.

Jah, piramuusikat alla laadida pole ilus.

Igatahes jõudis fail kenasti kohale ja ega ma vist kedagi enam ei üllata, sisuks oli porno. Paraku – erakordselt probleemne lapsporno. Odavas vanamoodsas korteris on 9-11-aastased alasti poisid diivanil ja teevad omavahel midagi mis ajab teismelise tüdruku täiesti öökima. Aeg-ajalt heidavad poisid pilke kaamera suunas – võib arvata, et järgmiste korralduste või heakskiidu saamiseks. Kaadri ülaservas miski väreleb – ekspert ütleks selle peale, et on tegemist on väga vana VHS salvestusega.

Lugu number 3b

Öeldakse, et välk kaks korda samasse auku ei löö. Hoihoi, lööb küll.

Seesama teismeline tüdruk otsis oma fotode majandamiseks mingit keskmisest paremat programmi. Gimp oli tema jaoks pisut keeruline, PhotoShoppi ei kannataks välja tema suhteliselt niru arvuti. Umbes 10 faili seas, millel seekord klikiti, oli fail nimega “UleadPhotoimpact 12.rar”.

Jah, piraattarkvara kasutada pole ilus. Ei seaduse ega esteetika mõttes.

[..Skip..] kui failil laiend ära vahetati ja video käima läks, siis ilmus kõigepealt ekraanile filmi pealkiri “Russian Flowers #9” ja seejärel eelmisest videost juba tuttavad pisikesed poisid. Seekord oli poisse rohkem ja kogu stseen seeläbi veelgi rõvedam.

Kui palusin sellest videost mingi screenshoti teha, siis sain vastuseks, et videos praktiliselt ei olegi kaadrit, mis EI SISALDAKS täiesti ühemõttelisi tegevusi … Kogu videos leidus vaid üks publitseerimiseks sobilik  kaader ja siin see siis on:

Oleme realistid! Piraatluse korral jääb kellelgi kaugel Ameerikas ülikasum saamata and so what? Lapsporno korral, nagu juba öeldud, võib ohver asuda kõrvalmajas. 

Lugu 4

Lugu sellest, kuidas kustuta-või-raporteeri dilemma sisse sattusid 70 inimest korraga. On olemas ka kena ingliskeelne termin sexting, millele eestikeelne vaste puudub üldse.

Lugu nr 5

Lugu sellest, kuidas ka 1 (loe: üks) fail muutus kriminaalasjas oluliseks tõendiks.

Kurja juur

Kindlasti on nüüd lugejal keelel küsimus, et MIKS nad nii teevad? Miks on räige ning karistatav lapsporr maskeeritud täiesti tavaliseks failiks? Kes üldse on huvitatud lapsporri ettesöötmisest vale lipu all?

Täpset vastust ma ei tea. Mingi osa on siin kindlasti autoriõiguse kaitsjatel, kes juba ammu laadivad P2P keskkondadesse solkfaile. Pole ju ka saladus, et autorikaitsjad on edukalt üritanud P2P keskkondadesse sisse murda ja võltsservereid juurutada – selliseid, mis oleksid nende endi kontrolli all (http://torrentfreak.com/protect-yourself-from-edonkey-spy-servers/ ).

Teine võimalus on, et kusagil tegutseb keegi erakordselt väärastunud psüühikaga inimene, ehk siis statistiliselt terve hulk sääraseid, ja nad tegelevadki sellega, et Å¡okeerivad pahaaimamatut P2P klienti ja saavad sellest mingi erisorti rahulduse. Ning lõpuks, sest Tõelisel Perverdil (TM) on siis pärast mugav politseile viidata, et “nää, teistel on kaa!”.

 

Lapsporno

Lapsporno oht seisneb õpiku kohaselt  järgmistes asjaoludes:

Oht nr 1 – piltide ja videote tegemiseks kasutatakse reaalseid lapsi. Selle käigus laste maailmatunnetus väärastub, neid kasutatakse ära. Pole vist saladus, et enamikke seksuaalkurjategijaid endid on lapsepõlves ahistatud (2/3 – 3/4 tõenäosusega). Vt Wiki:
http://en.wikipedia.org/wiki/Relationship_between_child_pornography_and_child_sexual_abuse ja Science Daily:
http://www.sciencedaily.com/releases/2009/07/090713201446.htm

Väite kriitika ja demagoogia

Samas võib arutleda ka nii, et üha enam koomikseid ja videoid luuakse tänapäeval arvutiga. Ehk siis paljudel juhtudel ärakasutatud lapsi reaalselt ei eksisteerigi. Huvitava paradoksina on Hollandis tehtud katset keelustada ka virtuaalselt loodud lapsporno http://catless.ncl.ac.uk/Risks/21.45.html#subj4 ning ka viimase aja ÜRO dokumentidesse on siginenud huvitav väljend “pseudo images” (http://www.itu.int/osg/csd/cybersecurity/gca/cop/guidelines/policy_makers.pdf).

Teistel juhtudel need lapsed eksisteerivad, kuid riigis, mille elatustaseme üle puudub kontroll. Kuniks jagub perverte (ja neid on proportsioonis rahvaarvuga), jagub ka turgu. Levitusahela tapmine ei muuda olukorda. Aafrika nälgivaid lapsi toetatakse ka juba aastakümneid, aga miskipärast nende hulk ei vähene. Pigem vastupidi.

Oht nr 2 – lapsporri nähes/vaadates inimese moraalne pale saab hukka ja seetõttu peaks mainitud kauba kasutamist piirama.

Väite kriitika ja demagoogia

Siiski-siiski, 1 või 10 ühikut lapsporri väljakujunenud isiksuse väärtushinnanguid ei muuda. Tekib viha ja kaastunne, kuid väärtushinnangud vaid kinnistuvad.  Paradoksina, Karistusseadustiku §178 otseselt ei keela lapsporno vaatamist netis (striimina), kuid karistatav on faili omamine.

Põhjustest, miks seadusandjal on kirg kriminaliseerida isedokumenteeruvaid kuritegusid, kirjutab Minut .

Liiatigi näevad meie lapsed tavalist porri ja vägivalda oluliselt rohkem kui lapspornot ning ega see vähem riku. Eraldi teema: mis on ohtlikum, kas seks või vägivald?  Tavapornot tuleb igast kanalist ja see on äärmisel juhul normaalne vaid täisealisele mehele. Ebaloomulikus mõõdus riistvarad, grupikad, “pikk pidamine”, urrundus ja ahelad – säärased asjad ei ole täiesti kindlasti lapsele kohane materjal – need rikuvad isiksuse arengut otseselt. Lähemalt vt Karistusseadustiku §175-§182. Eestis on legal age hetkel 14 aastat. Samas, seaduse kiuste on suur osa 14-steks saavaid lapsi selle materjaliga Internetis (ja muu vägivallaga teleka vahendusel)  juba ammu tutvunud. JOKK.

Muide – täiskasvanud tädide ja onude pikantsed meelelahutused jäävad teismelisele ikka vääääga kaugeks. Siit küsimus, kas omaealiste alastuse nägemine vanuses 12-14 toob rohkem kasu või kahju (kui täiskasvanute vahtimine)? Kas omaealiste seksi nägemine vanuses 14-18 toob tõesti kahju rohkem kui kasu? Ehk seepärast ongi noortel seksuaaleluga nii palju probleeme, et tädide ja onudega ei tahaks samastuda, eakohased instruktsioonid aga on seadusega käibest kõrvaldatud.

Oht nr 3 – (oluliselt vähem teadvustatud) seisneb selles, et teatud võrgustikud teenivad lapspornoga raha või saavutavad mõjuvõimu.  Kriitika: Pornotööstus kui äriala on küll olemas, kuid väga rikkaks sellega ei saa. Kui vaadata, kellel on pornoturust kõige enam kasu, siis pigem on need riikide eriteenistused, mis pornoturu varjus identifitseerivad Å¡antažeerimiseks sobivaid objekte. 1995. aastal USAs läbiviidud kampaania porno “keelustamiseks” Internetis muutis vaid sedapalju, et kui varem sai pornole ligi anonüümselt, nüüd vaid isikustatult. Kampaania tulemusel on pornosaidid muutunud põhiliseks identiteedivarguse kohaks – paigaks, kus kurjategijatel on kõige lihtsam lollidelt nende krediitkaardiandmeid kätte saada.

Hereetiku kommentaare

Kogu lapspornoteema kõige kiivamalt varjatud saladus on hoopis see, et tõeliselt ohtlikud pole mitte asjaarmastajatest juhutarbijad ega netist vabalt tiritav kraam, vaid Tõeliste Pervertide (TM) sügavalt konspireerunud kinnised võrgustikud. Võtmesõna guugeldamiseks: Dutroux.

Veel üks varjatud saladus on see, et sarnaselt autoriõigusega on meil siin Maarjamaal piiratud vabadus isegi sellealaste põhimõistete defineerimiseks. Otse öeldes, definitsioonid kirjutatakse meile ette rahvusvaheliste organisatsioonide ja suuremate riikide poolt. Et meil siin on mingi eriline alasti saunakultuur? Et meil on muidu ka liberaalne riik? Paraku selles osas meil väga sõnaõigust pole.

Muide, peajoonest kõrvalekaldumine on alati pisut ohtlik. Kogu pedofiiliateema on mingis mõttes tabu ning neil teemadel sisulist arutelu naljalt ei teki.

Pedofiilia definitsioonist

Sõnaseletusi

Häid akadeemilisi sõnaseletusi saab näiteks USA kohtunike jaoks koostatud käsiraamatust “Töö vaimselt haigete süüdistatavatega”: “Handbook for Working with Defendants and Offenders with Mental Disorders”. Fail on kättesaav siin.

Pedofiilia teemat käsitletakse lehekülgedel 78-90 (seda siis PDF loenduri, mitte algsete lehenumbrite järgi). Selles dokumendis tehakse selget vahet pedofiili (alati üksnes lapsi ahistava) ning lihtsalt partneri suhtes valimatute isikute vahel (paneb kõike mis liigutab). Teiseks, ning see on meie ülejäänud jutu kontekstis ülioluline, lapspornot sisaldavaid faile nimetab see dokument vaid mõned korrad ja libamisi, mitte aga pedofiili põhitunnusena või pedofiilia vaieldamatu eeltingimusena.

Leheküljel 80 näiteks öeldakse, et kõike liikuvat paneva seksuaalahistaja suures kollektsioonis moodustab lapsporno vaid väikese osa. Samas, leheküljel 87 on öeldud, et isiku eriline huvi lapsporri vastu on kui punane rätik, mis võib osutada tema võimalikule pedofiiliale. Kas püüdsite iva kinni? Suvalise sisuga foto- või videokollektsiooni omamine iseenesest veel ei ole pedofiilia, kuigi seos võib olla tugev. Meie Eesti politseiga rääkides selgub sama – nad väidavad et korrelatsioon on tugev ning väidavad, et failikomplektile otsa vaadates on tunnetuslikult otsekohe selge, kas/et tegu on pedofiiliga.

Hereetiku kommentaare

Loogikaviga: politsei saab pilku peale heita siiski üksnes neile pornokogudele, mis juba on seostatud seksuaalkuritegudega.  Kui keegi pani toime seksuaalkuriteo, siis suhteliselt suure tõenäosusega leitakse tema arvutist porri. Vastupidine täiesti ilmselt ei ole tõsi. Sugugi mitte kõik ja mitte isegi kümnendik ega sajandik pornotarbijatest ei ole seksuaalkurjategijad. Meil Eestis lihtsalt ei ole nii palju seksuaalkurjategijaid. (Või on?)

Igaks juhuks küsin üle ka selle – kas inimene kes mängib mõttega, et ta võiks midagi varastada, on varas? Kas inimene, kes vihast tahaks tappa, on mõrvar? Vastus on kindel ei! Seadus sätestab üpris selgelt – mõttekuritegude eest ei karistata. Nii ka pedofiilia puhul – inimesel võib sisimas olla selgelt värdjalik suundumus, kuid kuniks ta ei soorita konkreetset tegu, siis sellist paragrahvi nagu “pedofiilia” ei eksisteeri.

Aga kuna terroristide ja pedofiilide puhul on inimesel hirm (sh oma järeltulijate pärast) siis siin hakkavad peenikesed trikid seadusega. Võetakse tunnus, mis kellegi arvates umbestäpselt väljendab pedofiilsust – lapsporri sisaldava faili olemasolu arvutis – ning kriminaliseeritakse see ära. Igaks juhuks, et vaidlemist vähem oleks, kriminaliseeritakse ära isegi üheainsa sellise faili olemasolu arvutis.

IT inimesena tean suhteliselt hästi, millistes TOHUTUTES kogustes kasutajad porri alla laadivad ning olen kogu aeg imestanud, kuhu see lõpuks kaob?! Otse välja öeldes, pornograafiat tarvitatakse (laaditakse netist alla) ülisuurtes kogustes (see on Eestis täiesti seaduslik). Iseasi, kas ühiskond on valmis nende koguste avalikuks tunnistamiseks. (vt Waffa kommentaar Lugu nr 5 viitest)

Küsimus on nüüd selles, kas eksisteerib mingi maagilis-müstiline koefitsient, mitmest megabaidist alates või kui suure osa “kollektsioonist” peaks moodustama lapsporno, et võiks teha selgelt pedofiilse järelduse? Kogenud politseinikud eravestlustes ütlevad – me tunnetame selle piiri ära. Võimalik jah, aga seadustes pole see koefitsient siiski sedasi sätestatud. Vaidlus võib käia selle üle, kas lapsporri tegelik osakaal koguporrist moodustab hetkel 1% või 2%. Minu eesmärk oli see oht teadvustada – igaüks, kes tirib porri, riskib paragrahviga vaatamata sellele, et normaalporno on Eestis seaduslik.

Lapseahistamine vs pedofiilia vs failikorjamine

Me kõik oleme kuulnud Sten Kalma juhtumist. Tõeline õnn, et Steni sugulased suutsid teha õige valiku häbi/piinlikkuse ja avaliku huvi vahel. Vaid tänu Steni tädi jõupingutustele teame me, mis tegelikult toimus. Internetisait, kus teemat tutvustatakse, on http://pedofiil.politsei.com/ . Tõeliselt kole lugu ning jutustatud küllaltki erapooletult. Ilma põletava vihata.

Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Eesti “pedofiilia” üks agaramaid paljastajaid on Postimehe pedoreporter D.H. Tema saavutuste hulka kuulub Postimehe pedofiilia-erinumber http://www.postimees.ee/?id=44806 . Kui toodud kohtukroonikasse süübida, siis laias laastus jagunevad süüteod kaheks. Pooled kohtualused tegid midagi lastega, pooled omasid faile. Pärast Postimehe pedo-eri ilmumist sai seda teemat kitsas ringis arutatud, ajakirjanikugaga võeti ühendust ja küsiti temalt otse, et kas ta nimme ei erista lapseahistajaid failikogujatest või juhtub tal see kogemata. D.H. arvas et temal pole vahet, tema otsib kohtukroonikast teatud üksikuid paragrahve ning kohtuasjade sügav detailne sisu teda tegelikult üldse ei huvita. Iseenesest mugav seisukoht. Teemaga seotud pehme vihkamissait asub aadressil http://lapsekaitseks.wordpress.com/ .

Karistusseadustik vs reaalne maailm

Karistusseadustiku 9-nda peatüki “Isikuvastased kuriteod” 7-s jagu kannab pealkirja “Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod” ning selle alla käivad reaalsed seksuaalkuriteod, sh §141 Vägistamine ja §146 Sugulise kire rahuldamine lapseealisega. Lapsporno aga on hoopiski defineeritud peatükis 11 “Süüteod perekonna ja alaealise vastu“, jaos 2 – “Süüteod alaealise vastu“. Siin paiknebki konkreetne seaduspügal §178 – “Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine“. Seadusandja seisukoht on seeläbi täiesti selge – tegu on mitme erineva kuriteoliigiga. Üks ohustab inimese elu ja tervist, teine ühiskonna sotsiaalset korraldust ja kultuurinorme. Nende kahe vahele vaevalt saab võrdusmärki panna. ning muide, kumbki neist pole veel automaatselt pedofiilia.

Pedofiilia on hoopis hinnanguline hingesättumus ja mitte ilmtingimata kuritegu.

Probleem on selles, et failikorjamine iseenesest pole veel ei lapseahistamine ega ka pedofiilia. Ning koht, kus säärane lahmiv üldistamine ühiskonda lööb, on tõelistest seksuaalkuritegudest raporteerimine. Ka Eestis on kohalikud ahistajad täiesti olemas, kuid nende avastamisega on raskusi. Üks kohalik pedofiil tootis “erootilist” materjali viisil, et suisa sängisammastele olid püstitatud kaamerad (1) ja kaamerate ette siis toodi mõneaastasi lapsi. Pedofiiliaks oli selles näites korduvates tegudes väljendunud suundumus, konkreetseks teoks aga oli alaealise seksuaalne ärakasutamine. Ning nüüd küsin – miks tulevad säärased juhtumid avalikuks pigem juhuslikult – näiteks leitakse midagi pornograafilist prügimäelt (2)? (Mõlemad näited on esitatud Postimehe artiklis: http://www.postimees.ee/?id=171347 .)

Ootamatu järeldus – failikogumise kriminaliseerimine totaalselt ja igaks juhuks paralüseerib reaalsetest seksuaalkuritegudest teatamise. Potentsiaalsel raporteerijal on nüüd tekkinud reaalne hirm sattuda D.H. pedofiilinimekirja. Mütsiga löömine ja terminite tahtlik segiajamine teenib küll ajalehtedele kasumit kuid kahjustab reaalsete seksuaalkuritegude ohvreid.

Maagilise koefitsiendi sohu

Eelmise aasta Assapauk-kampaania ei olnud kunstiline liialdus. Just nii nagu ülal kirjeldatud, võib inimene tõesti sattuda uurimise alla ja seda siis “pedofiili paragrahviga”. D.H. pärast oma lehes kirjutab, et nää, pedofiil!

Mida siis peaks tegema juhuslikult pikantsesse olukorda sattunud inimene –  näiteks P2P püsikasutaja? Parim mida praeguse seadusandluse juures teha saab, on sel moel internetist kohale tulnud fail silmapilkselt kustutada. Sest kui teatad politseisse, siis pead ka selgitama, kust ja mis asjaoludel selle faili endale said. Ja palju sul neid veel on.

Veel targem on mingi diskwipe tarkvaraga kohe ketas üle käia. Sest kui inimesel on arvuti ja selle kõvakettal on LAPSPORNO siis vähemasti seaduse silmis pole tal mingitki vabandust. Tõsi, politseinikud on ka inimesed ja kui neile tundub, et “pedofiil” on väga algaja ja asi on juhtnud väga kogemata, siis ehk rakendatakse selle inimese suhtes ülalmainitud maagilist koefitsienti.

Samas, kui inimene ongi juba politsei huviorbiidis mingi teise probleemi tõttu, näiteks BSA kaebas tarkvarapiraatluse peale, siis võimalik, et “maagilist koefitsienti” ei rakendata. Asi saab kohtukõlbulikum ja paragrahve on rohkem. Inimlik, eksole. Selles seisnebki isedokumenteeruvate kuritegude võlu.

TEGELIK PROBLEEM: raporteerida või kustutada?

Tundlikku hinge häiriv vastuolu kogu tänase teema puhul seisneb selles, et igavusest ja reklaamiraha tõttu ülesköetud lintÅ¡-suhtumine tegelikult ei teeni strateegilist eesmärki – võtta lapsporri tootjailt ja levitajailt nende leib (well, anda asemele vanglaleib). Selle asemel, et korraliku kodanikuna politseile teatada, kust sa konkreetse faili said, peab “juhupedofiil” plämakampaania tõttu olema hirmul oma isikliku naha pärast.

Õigluse mõttes peaks igast ebaseaduslikust olukorrast, kuhu inimene kogemata sattus, olema seaduslik väljapääs. Normaalne inimene saaks neid pornoärisse tassitud lapsi ehk kuidagi aidata ning ühtlasi pornograafidele pikalt mööda mune anda, aga paraku ta ei riski seda teha … oma isiklik turvalisus on mängus. Oht lintÅ¡itud saada on reaalselt olemas … seda ajal mil justiitsministeerium just parasjagu kriminaliseerib järjekordset mõttekuritegu (kaamera ostmist paha tagamõttega): http://www.postimees.ee/?id=172040 .

Siinse kirjatüki mõte pigem oligi meie juriste ja politseid heas mõttes pisut provotseerida, näidata probleemi sedavõrd ilmselt, et poleks võimalik pead selle eest betooni sisse peita. Tegelikult võiks olla mingi avalik käitumisjuhis (peale faili kustutamise mis oleks antud juhul lihtsalt kohatu). Kuidas siis ikkagi talitada, kui oled Internetist statistiliselt saanud lapspornot sisaldava faili ning tead ise kaljukindlalt, et sa pole pedofiil?!

Lisalinke selle kohta, kui keeruliseks võib osutuda lapspornost raporteerimine:

– http://www.lisnews.org/node/29475
– http://www.ipt-forensics.com/journal/volume17/j17_1.htm
– http://www.asacp.org/index.php?content=news&item=738
– http://catless.ncl.ac.uk/Risks/21.57.html#subj10

Muide, Canadas, Ontario osariigis on nüüd lapspornost raporteerimine KOHUSTUSLIK:
– http://www.protectchildren.ca/app/en/mandatory

.

Vastukajasid

[2009-10-15 17:40] Korjasin kommentaaridest jm tagasisidest välja mõned asjalikumad arvamused:

1. P2P töötab nii et enne kui (selline) fail pole täielikult kohal, tema sisuga tutvuda ei saa. Selleks hetkeks kui tekib tehniline võimalus faili sisuga tutvuda, on kuriteokoosseis juba olemas. Tõsi.
2. P2P töötab nii et ka poolikuid (selliseid) faile juba serveeritakse teistele P2P osalistele – kuriteokoosseis olemas. Tõsi.
3. Kõige suurem võimalus millegi sellise peale sattuda on otsida vähekasutatavaid programme või vähemlevinud filme/muusikaalbumeid. Tõsi. Mida kultuursem inimene, mida laialdasemad huvid, seda suurem võimalus.
4. Pedofiiliateema ülematerdamine on poliitilise kontrolli tehnoloogia – mugav väljund rahva viha kanaliseerimiseks. Võimalik, aga pole arvutikaitse teema 😉
5. Kui korraga kõik Eesti kodud üle kontrollida, siis tuhanded mehed või isegi kümned tuhanded saaksid pedofiiliasüüdistuse. Vastab tõele, samuti ilmselt saavad piraatsussüüdistuse ;). Erinevus on selles et piramisele rahvas ei vaata viltu ega soovi tegijat kastreerida.
6. Ametlikud õpetused rõhutavad mitmekordselt, et pedofiil alati eitab oma tegusid (nagu ka rahvavaenlane ja terrorist). Mis tähendab, et “juhupedofiili” võime end kuidagigi kaitsta on väga piiratud. Ju vis

Lisainfot [2009-11-11 13:10 ]:  PC owners caught with child porn loaded on their computers _ by a computer virus .

Lisainfot [2012-05-29 14:45 ]: http://www.postimees.ee/856836/riigikohus-andis-pedofiilile-oiguse-tema-kovaketta-andmetele/