Ehkki mujal maailmas lõpevad vabad IP-aadressid eeldatavasti aastal 2012, jäi Eestil tippdomeeni ümberkorraldamise segaduste käigus IANA-lt uus IP-aadresside vahemik küsimata. Kuna India ja Brasiilia taotlesid vabu aadresse oodatust rohkem, ei ole IANA-l ka enam tagantjärgi vaba ressurssi kuskilt võtta ning Eesti peab nüüd kas olemasolevatega läbi ajama või kiirkorras IPv6-le üle minema. Viimane aga on üpriski kallis samm, eriti praegusel masuajal.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist öeldi Arvutikaitse.ee-le, et hetkel polegi selge, kes IP-aadresside otsasaamise eest vastutama peaks – Eesti Interneti Sihtasutus on alles liiga värske organisatsioon ning pole jõudnud veel kõiki funktsioone üle võtta. EIS-ist omakorda öeldi Arvutikaitse.ee-le, et nende põhikirjaliseks ülesandeks on .ee tippdomeeni haldamine ning IP-aadressid on puhtalt ISP-de (internetiteenuse pakkujate) rida.
Tavakasutajale võib vabade IP-aadresside otsalõppemine tähendada seda, et edaspidi tuleb näiteks naabriga sama aadressi jagada. Hullemal juhul koondab internetiteenuse pakkuja kogu oma võrgu ühe välise IP-aadressi alla ning suunab siis väljast tulevad päringud ise konkreetsesse koju või kontorisse edasi. Ehk ütleme otse: failide jagamine arvutist arvutisse muutub masendavalt aeglaseks.
IP-aadress on numbrijada, mille järgi konkreetne võrguseade internetis üles leitakse. Praegu kehtiv IPv4 protokoll, mille järgi koosneb aadress neljast 8-bitisest (256 numbrit) osast, annab teoreetiliselt 4,3 miljardit võimalikku kombinatsiooni. Samas on suured aadressivahemikud reserveeritud kas asutustele või organisatsioonidele, mis neid ei kasuta, või siis spetsiifilisteks vajadusteks, näiteks kohtvõrgus kasutamiseks (192.168.0.0 jms). Numbrikombinatsioonide otsasaamisest on räägitud juba aastast 2007, samas uut, suuremate võimalustega IPv6 protokolli kasutab ikka veel vähem kui üks protsent võrguseadmetest.
Tõsiselt halvad uudised. Kui see nüüd aprillinali ei ole.
Aprill!
Tea kas kvootide alusel neid juurde hankida ei saaks 😉