CERT.EE juht Hillar Aarelaid tegi käesoleva nädala algul avaldatud Eesti Päevalehe artiklis ettepaneku viirusega nakatunud arvutitel internetiühendus kinni keerata. Idee konkreetne teostus võiks olla selline, et kui arvuti nakatub viirusega ja see kõvasti juba ka väljapoole paistab, siis juhib internetiteenust pakkuv firma sellele kohe kliendi tähelepanu, suunates kasutaja soovitud lehe asemel hoiatuslehele. Raskemate juhtumite korral peatataks internetiühendus täielikult, lubades külastada ainult tarkvara- ja viirustõrjeuuendusete lehekülgi.
Otse loomulikult tekitavad nii radikaalsed meetmed vastakaid arvamusi. Ka viidatud Päevalehe artiklis võtab sõna üks jurist ja püüab argumenteerida kahju tekitamise proportsionaalsuse teemal. Artikli kommentaariumis püütakse väita, et toimuma hakkab lausa inimõiguste piiramine.
Loomulikult tekitab netiühenduse blokeerimine eraisikutele ebamugavusi ning firmadele ärikahju. Kuid kuna mitte ükski arvuti pole internetis üksi, siis tuleb vaadata ka seda, millist kahju võib arvuti tekitada ümbritsevale keskkonnale – teistele internetis olijatele.
On olemas firmasid, kes teevadki oma äriplaani arvestusega, et nad oma arvuteid ei turva ning kannavad kõik sellest tulenevad jamad ärikahjumiks. Eraisikute puhul on selline käitumine enamasti seotud teadmatusega või siis ignorantsusega. Millegipärast mõeldakse, et keegi teine peale internetiteenuse osutaja (ISP) kahju ei kanna, kuigi tegelikult on selline arvamus ekslik.
Keegi ei ole internetis üksi – näitlikustamise huvides võiks seda kooslust võrrelda kortermajaga. Kui keegi keerab oma korteris muusika väga valjuks, siis kostab see ka naaberkorteritesse. Kui keegi ei pea hügieenist eriti lugu, siis on hais tunda terve koridori peal.
Samamoodi on ka internetis. Kui kellegi arvuti hakkab saatma spämmi (haisema), siis pannakse musta nimekirja terve võrgusegment (kortermaja) ning siis ei liigu ka teiste poolt saadetud kirjad. Arvuti hügieeni seisukohalt võib tuua võrdluse prussakatega. Samuti nagu kortermajas püüavad prussakad korterist korterisse levineda, püüab ühes arvutis olev viirus levida teistesse, naabruses olevatesse arvutitesse.
Neile, kes üritavad argumenteerida inimõiguste teemal, tsiteeriksin Allar Jõksi poolt konverentsil “Vabandused ei vabanda” öeldud sõnu: “Eesti Põhiseadus sätestab isiku õiguse vabalt liikuda ning koosolekuid pidada, kuid samas on võimalik nende õiguste piiramine nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Kui juba põhiseadusega on meil viiruse leviku piiramise eesmärgil õigus piirata inimeste õigusi, siis miks puudub meil selline õigus arvutite puhul?”
Tõesti, miks?
Aga minu arvamus on teistsugune.
Ma vaatan jah, et sa, Dima, oled tige, kui telekom su nakatunud arvuti peaks võrgust isoleerima, küll aga oled heal meelel nõus, kui seesama telekom sinu kontenti filtreerib.
Ma kardan, et sa ajad lihtsalt midagi segi. Ei Hillar ega CERT nõua, et su arvutis viirustõrje jookseks, ega lülita selle puudumisel sind ka võrgust välja. Küll aga saad sa hoiatuse ja piiratud ligipääsu juhul, kui sinu masin hakkab käituma nagu zombi ning ülejäänud võrku viirusi ja spämmi paiskama hakkab.
Seebi ja vee näide pole ehk kõige parem – kui vesi on internet, siis mis oleks seep? Samas, kui mingi ettevõte otsustab, et oma reovee puhastamata otse jõkke laseb, siis võetakse kindlasti mingid meetmed tarvitusele. Tootmise peatamine kuni olukorra parandamiseni näiteks. Aga kui nüüd interneti peale mõelda – mul on küll väike paranoia, et kui teenusepakkuja peaks arvuti blokeerimisel eksima, siis eksimuse tunnistamine ja ühenduse taastamine (ning kahju korvamine?) võib võtta väääga pika aja. Kui suur on eksimise tõenäosus? Noh, kui mõtlen tuttava peale, kelle arvutis jookseb AVG Free, mille mõned uuendused on üliagarad olnud ning kustutanud ekslikult tarkvara toimimiseks vajalikke faile…