Traadita võrgu kasutajate arv läheneb jõudsalt sajale miljonile, ja mitte ilmaaegu. WiFi-t on väga mugav ehitada – traadita võrk ei nõua kapitaalmahutuslikke töid kaablivedamise näol, seda on lihtne paigaldada ja vajadusel laiendada. Kasutaja ei ole füüsiliselt seotud oma kindla töölauatagusega, uude võrku saab lülituda vähem kui minutiga.
Samas on traadita võrgu pealtkuulamine lihtne ja riskivaba – kohtvõrku tungimiseks pole vaja kasutada keerukaid ning kohati reetlikke tagauksi, füüsiliseks ühendumiseks rünnatava kohtvõrguga pole vaja isegi hoonesse tungida – suundantenn võimaldab jääda kaitstavast territooriumist täiesti seaduslikku kaugusesse. Ka võrguliikluse pealtkuulamine ei jäta edast mingeid jälgi, WiFi võrgu kaitseabinõud on aga pahatihti ebapiisavad.
Krüpteerimata WiFi andmevoog liigub eetris lahtise tekstina, huviline näeb kõiki veebilehti, millel kasutaja parasjagu surfab, meilipostkasti ja internetiportaalide paroole, MSN-i vestlusi. Abi pole ka vananenud WiFi-ühenduse krüptimisalgoritmist, WEP-ist, mis on kräkkeritele lahtimurtav reaalajas.
Kindlasti tuleks ühenduse krüpteerimiseks kasutada uuemat WPA2 krüptoalgoritmi, kui see aga pole võimalik, näiteks avaliku WiFi levialas, tõmmata enne mistahes muid tegevusi käima VPN-turvakanal ning ajada oma asju üle selle.
Küberkaabaka viljakaim tööpõld on avalik WiFi võrk, mille võib leida näiteks hotellides, lennujaamades või ka kohalike omavalitsuste poolt pakutuna. Esiteks ei ärata avaliku WiFi levialas sülearvutiga õiendav tüüp erilist kahtlust – selliseid on seal tõenäoliselt rohkem kui üks. Teiseks ei pea enamik avalikke levialasid oma kasutajate üle mingit arvestust – parimal juhul jääb ruuteri logisse vaid kasutajanimi ja MAC aadress, mis on kasutaja identifitseerimiseks täpselt sama väärtuslikud kui avaliku veebifoorumi nime- ja aadressilahtrisse sisestatud andmed. Vahelejäämise ja hilisemate sanktsioonide risk seega praktiliselt puudub.
Juhul, kui lahtise tekstiga üle küla karjumine ei ole omaette eesmärgiks, saab ka avalikus WiFi võrgus enda kaitseks üht-teist ette võtta. Parim lahendus on ühenduda VPN-iga (Virtual Private Networking, virtuaalvõrgu tehnoloogia, mis loob krüpteeritud ühenduse kasutaja ning kohtvõrgu serveri vahel), kas siis oma töökoha või mõne teenusepakkuja serverisse.
Kui VPN-i kohe mitte kuidagi ei ole võimalik kasutada, siis vähemalt tuleks katsuda hoiduda veebilehtedest, mis küsivad kasutajanime ja parooli, ning eelistada neid, mis jooksevad üle HTTPS-i. Samuti pole hea mõte tõmmata avalikus levialas oma elektronkirju üle POP3 ja IMAP-i – kui võimalik, siis tuleks meilide lugemiseks kasutada veebipõhist, üle HTTPS-i jooksvat rakendust.