Peaaegu igal arvutikasutajal on ette tulnud olukordi, kus kaduma on läinud arvutiga tehtud töö tulemus – failid. Põhjuseks võib olla kõvaketta rike, voolukatkestus, viirus või lihtsalt inimlik eksimus. Mõnikord oskab tuttav arvutispetsialist kaotatud failid taastada, kuid mõnikord on need jäävalt kadunud ja töö tuleb uuesti teha. Parimal juhul olete tuttavad andmete varundamisega ja saate oma andmed taastada varukoopialt vaid mõne minutiga.
Andmete varundamine on probleem, millega tuleb tegeleda kõigil, kes ei soovi oma faile (ja neis asuvaid andmeid) kaotada. Suuremates ettevõtetes tegelevad sellega IT spetsialistid, kes kasutavad tihti ka eritarkvara (klastrite tagavarakoopiate loomine on päris keeruline). Väiksemates ettevõtetes kasutatakse varundamisel tihtipeale lihtsaid skripte, mida vähemal Unix ja Linux platvormidele on saadaval hulganisti (ja ega ka teistel platvormidel neist puudust pole). Samas tegeletakse varundamisega peamiselt serverites, kus hoitakse olulist informatsiooni, töölauaarvutite faile reeglina ei varundata või tegeleb sellega kasutaja ise omal soovil.
Kodukasutaja peamine andmekao põhjus on failide üle kirjutamine või kustutamine, mille vastu aitab Windows platvormil päris hästi “Volume Shadow Copy” featuur, mis Vistas vaikimisi kõiki kasutaja dokumente säilitab (Previous Versions ehk Eelmised versioonid featuuri nime all). “Volume Shadow Copy” saab sisse lülitada süsteemi omaduste juures juhtpaneelil koos “System Restore” teenusega (Windows XP korral on “Volume Shadow Copy” teenus sisse lülitatav teenuste juhtkonsoolilt). Previous Versions featuuri kasutades saab kogemata kustutatud või üle kirjutatud faile taastada vajutades parema hiirenupuga muudetud failil või kaustal, kus kustutatud fail asus, ning valida Properties (Omadused). Seejärel tuleb minna lehele Previous Versions ning valida nimekirjast taastatav faili versioon.
“Volume Shadow Copy” featuur on Windowsis alates Windows 2000 -st. Windows XP-s tuleb Previous Versions featuuri asemel kasutada NTBackup featuuri, mis on saadaval stardimenüüst kui Programs -> Accessories -> System Tools -> Backup. Windowsi kodukasutaja versioonidel tuleb see eraldi Windowsi plaadilt paigaldada kui Windowsi komponent. Rakendus töötab vaikimisi hästi jälgitavas ja lihtsas võluri reziimis. Samm-sammuline ingliskeelne juhend NTBackup-i kasutamiseks ja perioodilise varundamise seadistamiseks on saadaval siit. NTBackupiga faili taastamiseks tuleb NTBackup käivitada ja valida teiselt ekraanilt (“What do you want to do?“) “Restore files and settings” ning järgida võluri juhiseid.
Samas ei kaitse “Previous Versions” featuur ketta rikke eest, sest varukoopiad luuakse samale kettale, mida varundatakse. Ketta rikke eest kaitseb vaid varundamine teisele kettale, serverisse või plaadile (mida on võimalik NTBackup abil üles seada). Viimase ülesande lahendamiseks on olemas hulganisti vabavaralisi ja kasutajasõbralikke lahendusi (väike valim vabavaralistest andmete varundamise programmidest on VabaVaraVeebis), millest paljusid saab ka automatiseerida Windowsi “at” käsuga (“Task Scheduler”).
Peamine puudus sellise (vabavaralise) tarkvara puhul on see, et tarkvara ei seo ennast failisüsteemiga ega teosta oma toiminguid reaalajas. Leidub ka erandeid – näiteks Comodo Backup võimaluste nimekirjas on “synchronized backup“, mis peaks looma varukoopia iga kord kui faili muudetakse. Varundamine reaalajas on küll kõige turvalisem, kuid ka kõige andmemahukam (failide versioneerimise ja versioonide paljususe tõttu). Ajastatud (kindlale ajale seatud) varundamine on samas mõistlikult võimalik vaid pidevalt sisse lülitatud arvutite korral, mida töölauaarvutid tavaliselt ei ole. Töölauaarvutite puhul oleks ehk huvitav ajastatud varundamise lahendus selline, kus varundamine teostatakse arvuti sulgemisel ning igaöiselt kui arvuti käib.
Arvutikaitse, Sa hindad “tavalist kasutajat” ikka täiega üle. Tarkvara otsimine, volume shadow copy nimelise musta maagia studeerimine, System Tools nimelise menüü käppimine… Lootusetu! Normaalne inimene ei tee seda ega peagi tegema. Arvuti on kasutamiseks, mitte selleks, et temaga mängida.
Aga kettad ikkagi hävivad. Mida siis teha?
IMHO on ainus võimalus oma asju netis hoida ja kohalikust kui salvestusmeediast lihtsalt loobuda. Pildid nagis/flickris, kirjad gmailis, dokumendid google docs’is. Kas midagi jäi puudu? Digivideod? Enamikul neid pole. Ja kõik muu mahub gmaili manuste alla ära.
Vt ka Schneieri http://www.schneier.com/crypto-gram-0709.html#4:
If we want home users to be secure, we need to design computers and networks that are secure out of the box, without any work by the end users. There simply isn’t any other way.
“Security” alla tuleb siin lugeda andmete käideldavus.
Ja mida Sa, Kaur, neile soovitad, kel lairibaühendust pole? 🙂
Kaur:
Andmete (vähemalt krüpteerimata) netis hoidmine on tihti välistatud, sest paljusid andmefaile ei tohi (või ei soovita) avalikustada. Netis hoidmine aga just avalikustamist tähendab. Kui välja arvata spetsiaalsed andmevarundamisega tegelevad ettevõtted (kes säilitavad sinu faile krüpteerituna maa-alustes bunkrites olevates serverites), ei luba ükski netiruumi pakkuja sinu faile privaatsena hoida. Enamasti (nt. Google’i teenustel) on kasutustingimustes lausa kirjas klausel, et portaali/netiruumi omanik võib kasutaja üles laetud faile kasutada – mõnikord lausa avalikku (turvamata) veebi üles panna. Veebis ringi surfates leidub päris palju selliseid näiteid, kus kellegi “eravideod” või “-fotod” on nii avalikku veebiruumi jõudnud. Isegi siis kui tegemist pole netiruumi pakkuja poolse andmete lekitamisega võivad andmed lekkida kräkkerite rünnakute tõttu (ja portaale/veebiruumi pakkujaid rünnatakse tihedamini kui juhuslikke koduarvuteid).
Kõvaketta hävimisega seotud andmekao vastu on kodukasutajal kõige lihtsam võidelda just artiklis soovitatud varundamismeetoditega (NtBackup või Comodo reaalajas kaitse soovi korral). Lihtalt varukoopiate säilitamise asukohaks tuleb valida mõni teine ketas (nt. väline ketas, USB mälupulk, DVD või teise arvuti poolt jagatud võrguketas (nt. Windows Home Serveris või koduses multimeediaserveris)). Teise ketta puudumisel võib kasutada ka varukoopiate krüpteerimist toetava varundamisprogrammiga varukoopiate laadimist ftp või http (webdav) serverisse, kuid see on juba keerulisem lahendus.
Programmide leidmine ei ole tegelikult enamiku arvutikasutajate jaoks probleem. Suurem probleem on nende programmide paigaldamine, sest tihti vajab see administraatori õigusi ja Runas käsu kasutamine on paljudele võõras. Vistas lahendab UAC selle probleemi õnneks enamike juhtude jaoks ära paludes ise vajadusel administraatori salasõna sisestada.
Siim: mis failid on sinu koduarvutis, mida sa EI TOHI avalikustada? Normaalsel inimesel selliseid EI OLE. Perepiltide või remondieelarve kalkulatsiooni jaoks usaldan nagit / googlet küll. Kodupornoga tegijad on eraldi kamp, aga nagu näitab sexinestonia.com (ja nagi.ee alguspäevade…) kogemus, ei ole ka neil privaatsusega probleeme.
Programmide leidmine pole probleem: tõesti ei ole. Probleem on aga probleemi tunnetamine. Krt, tagavarakoopiate süstemaatlise tegemisega ei saa hakkama ka suured ettevõtted, kodukasutajalt seda nõuda on täiega lootusetu.
Te püüate arvuti kasutajale vägisi mehhaaniku rolli külge õmmelda. See ei toimi. Või toimib mingil määral – ütleme 10% kasutajate jaoks; ja veel 30% ostavad siis teenust tuttavalt bartertehinguna sisse (“sina vaata mu arvutit ja mina keedan sulle moosi”). Kui artikkel on mõeldud nende 10 või 30 % jaoks, siis on OK. Aga mõistlik soovitus on minu arust ikkagi ise kemiseerimise asemel andmed kodust lihtsalt minema saada. Ja Arvutikasutaja võiks siin aidata, pakkudes turvalisi ja mugavaid teenusepakkujaid 🙂
Siim: lugesin artikli pealkirja 🙂 uuesti läbi. Tõesti, jutt käib ka kodukontorist, kus andmete salajasus tõesti oluline on. (Perearstid… näiteks.) Aga äriliselt oluliste andmete puhul on varukoopia kodust väljas suisa hädavajalik, kohaliku ketta piires töötavad lahendused ei ole siis üldse pädevad.
Aarne: väline kõvaketas + mingi varundusvahend, mul endal syncback.
Aga tegelikult on see vist harv kombinatsioon. Kui sul on juba piisavalt oskusi ja viitsimist varundusega tegeleda, on sul ka mõistlik netiühendus olemas.
Võib lugeda ka http://vurle.blogspot.com/2007/09/kui-palju-maksab-gmaili-kirjakast.html.