Või siis, nagu teatab Raido Orumets F-Secure’i kohalikust esindusest, 86% nutitelefonide omanikest ei kasuta viirustõrjet.
F-Secure’i läbiviidud uuringus osales 1169 internetikasutajat vanuses 20 kuni 40 aastat. 28% vastanutest tunnistasid, et kasutavad internetti läbi nutitelefoni ning 21% vastanutest olid kindlad, et bluetooth on turvaline ning 15% ei kahelnud ka wifi turvalisuses.
Raido ütleb, et praeguseks on avastatud ligi 400 erinevat mobiiltelefonidele kirjutatud viirust. See võib isegi tõsi olla, ühe ülevaate leiab siit. Tundub siiski, et enamus viirusi kasutab mobiiltelefoni lihtsalt andmekandjana või siis suudab teoreetiliselt töötada mitmel platvormil.
Ma ei ole ka väga kindel, kas nutitelefoni omanik peaks kohe tormama oma taskusõbrale viirustõrjet hankima. Sissejuhatuseks tuleks üle vaadata sinihamba seaded – jälgida, et selle versioon ei oleks liiga vana (uuemad küsivad ühenduse algatamiseks ning failide vahetamiseks omaniku nõusolekut) ning et seade enda olemasolu võrgus ei kuulutaks. Loomulikult on elu muretum ka siis, kui arvuti, millega telefon ühendatakse, on viiruste suhtes kontrollitud ja kaitstud.
Panin ka kunagi Nokia E50-le sellesama F-Secure peale. Telefon muutus nii aeglaseks, et kasutamine oli raskendatud, lisaks muutus aku eluiga oluliselt lühemaks. Kodanikud tootjad võiksid aru saada, et telefon pole arvuti, kus vajaduse korral vahetad protsessori välja ning lisad muutmälu nii nagu hing ihaldab.
Kindlasti on selline tarkvara vajalik, aga reaalses maailmas, kus bluetooth, infrapuna ja wifi on telefonis teadlikult välja lülitatud ning kus telefonipahalaste arv on pisike, tekib küsimus: milleks sellise ressursiröövli eest maksta?