Programmide kogum, mis üritab ära tunda ning kahjutustada või kustutada ohtlikumaid kurivara liike: viiruseid, usse, troojalasi jms. Moodsamad viirustõrjujad võitlevad lisaks veel reklaamvara, rootkittide, klahvinuhkide ja identiteedivarguskatsete vastu. Komplekssemad viirustõrjelahendused võivad lisaks veel sisaldada tulemüüri, spämmifiltrit ja varundusmootorit.
Tavaliselt kontrollib viirustõrje arvutis käimasolevaid protsesse ning mälus ja kõvakettal olevaid ja veebist allatõmmatavaid või elektronkirjadega saabuvaid faile, võrreldes neid varem teadaoleva pahavara koodinäidistega. Kui mõni osa kontrollitavast koodist sarnaneb viirusdefinitsioonis oleva näidisega, püüab viirustõrje nakatunud osa eemaldada, kui see aga ei õnnestu, paigutatakse nakatunud fail karantiinikausta või kustutatakse.
Niimoodi õnnestub avastada selline pahavara, mis on juba kusagilt mujalt kinni püütud, kindlaks tehtud ja viirusdefinitsioonidesse lisatud. See tähendab, et arvutisse installeeritud viirustõrje oskab teid kaista ainult selle pahavara eest, mis oli teada tarkvara pakendamise hetkel Ehk siis suurema osa viirustõrjelahenduste loojate tööst ei moodusta mitte viirustõrjetarkvara loomine, müük ja pakendamine, vaid maailmas ringiliikuva pahavara leidmine, kirjeldamine ja viirusdefinitsioonide täienduste kättesaadavaks muutmine. See kajastub ka tasuliste viirustõrjelahenduste hinnapoliitikas – programmi enda võite teinekord võrgust alla laadida suisa tasuta, tasuda tuleb aga õiguse eest saada pidevalt uuendusi.
Paljud viirustõrjed üritavad kasutajat kaitsa ka niisuguse pahava eest, mida veel avastatud ja kirjeldatud ei ole. Selleks võidakse jälgida programmide käitumist ning kui mõni programm üritab muuta teise rakendusprogrammi koodi (mis on viirustele väga iseloomulik), alarmeeritakse kasutajat. Kuna niisugune hoiatussüsteem annab aga liiga palju valeteateid, kasutatakse seda üha vähem. Seevastu kasutatakse pigem lubatud programmide listi, seda eriti turvakriitilisemates arvutivõrkudes. See tähendab, et arvutites lastakse toimetada ainult administraatori poolt eelnevalt defineeritud programmidel ja täiendustel ning kõik ülejäänud tõkestatakse.
Tasulistest viirustõrjekomplektidest on Eestis levinumad F-Secure, Kaspersky, Nod32, McAfee, Nortoni ja Trend Micro tooted, mujal maailmas ka veel BitDefender, DrWeb, Norman, Panda, Prevx ja Sophos. Tasuta versioone pakuvad AVG, Avast! ja ClamWin.
Viirustõrjeprogrammid on kõige efektiivsemad siis, kui nad on kogu aeg töös, isegi kui see mõjub pärssivalt arvuti jõudlusele, ja kui nende viirustdefinitsioonid on kogu aeg värsked.