Oma viimastes artiklites olen lahanud sotsiaalse tarkvara riske ning püüdnud näidata, kuidas on võimalik neid ära kasutada identiteedivargusteks. Seekord vaatleme, kuidas on võimalik kasutada sotsiaalsetes võrgustikes olevat informatsiooni inimese enda vastu.
Mõni aeg tagasi pakkus Eesti üks esihäkkereid väiksemas vestlusringis välja idee, et võiks proovida koostada andmebaasi informatsioonist, mida inimesed on ise enda kohta erinevates sotsiaalsetes võrgustikes jaganud. Proovisin ka ise (puhtalt uudishimust) millist informatsiooni on võimalik niimoodi hankida. Valisin LinkedIn-ist suvalise inimese, kes oli oma asukohaks märkinud Eesti, kuid oma ees- ja perekonnanime oli jätnud märkimata. Kuna isik oli avalikuks jätnud oma skype aadressi, siis oli mul kümne minuti jooksul olemas tema täielik nimi, töökoht, kontaktandmed ja suhtevõrgustik. Ilmselt oleks veidi sügavamalt kaevates leidnud tema kohta veelgi informatsiooni, mis oleks sellest inimesest andnud juba üsnagi põhjaliku pildi.
Seega, nagu me nägime, on taolise andmebaasi koostamine üsnagi lihtne ning tegelikult ei vaja see mingeid eriteadmisi – peale otsimootorite kasutamise oskuse. Kuidas aga sellist andmebaasi on võimalik kasutada?
Arvestades, et noored ei kipu endale eriti oma teguviisidest aru andma, võib eeldada, et nad käituvad samuti ka internetis, seda enam, et internet loob anonüümsuse tunde. Samas ei ole võimalik garanteerida, et mõni tänane teismeline rate.ee-st ei ole homme president või peaminister. Kuna sellistes suhtluskeskkondades kipuvad olema eelkõige just aktiivsemad ja suhtlemisaltimad noored, siis on tõenäosus mõne taolise noore kiireks karjääriks vägagi suur. Samas pakuks ilmselt kõvasti kõneainet mõne poliitiku poolalasti pildid või tema ropu keelekasutusega sõnavõtt mõne teise reidika aadressil. Viimase aja sündmustest võiks siinjuures nooruse rumaluse näitena tuua kindlasti noortepeod presidendi residentsis või ühe üsnagi eduka laulja ammu tehtud teod.
Mis takistaks taolist andmebaasi loomast? Puhttehniliselt mitte miski – otsimootorid on vabalt kättesaadaval kõigile, samuti on võimalik kirjutada ise otsimootor, optimeerides seda mingite kindlate sündmuste leidmiseks.
Juriidilise poole pealt ei ole ka sellist tegevust midagi keelamas, kuna inimesed ise (juriidilises keeles andmesubjektid) on need andmed ise sinna üles riputanud. Isegi juhul, kui andmed kogumina sisaldavad delikaatseid isikuandmeid, ei reguleeri seda miski, senikaua kuni seda andmebaasi peetakse isiklikuks otstarbeks. Samas on aga oht, et selline andmebaas võidakse varastada ja see edasi müüa kollasele ajakirjandusele või näiteks väljapressimistega tegelevatele organisatsioonidele.
Lõpetuseks tahaks veelkord meelde tuletada vana tõde – enne, kui mingit informatsiooni netis olevasse vormi sisestate, tuleb üheksa korda mõelda.