Anto Veldre kommenteerib väiteid kohe-kohe toimuvate Europarlamendi valimiste e-hääletuse turvalisuse osas ning avab veidi ka e-valimised ära jätta soovitanud ekspertide tausta.
Kokkuvõtvalt ütleb Anto järgmist:
1. Kriitika Eesti e-valimiste aadressil on pigem PR-projekt kui tõsine tuvaanalüüs.
2. Kriitikud on esitanud üldsõnalisi kirjeldusi ründe võimalikkusest, kuid pole suutnud anda Vabariigi Valimiskomisjonile selle tehnilist kirjeldust.
3. Kriitikute väide, et hääletaja arvuti võib olla nakatunud pahavaraga, on hääletuse korraldajate jaoks aktsepteeritav risk, mis Eesti küberhügieeni oludes on nagunii küllalt madal. Pealegi aitab riski vähendada PIN-padiga ID-kaardi lugeja ning iga arvutikasutaja mõistlik arvutikäitumine.
4. Kõigil neil, kes oma arvuti turvalisuses kindlad pole, on alati õigus ja võimalus minna valimisjaoskonda ja hääletada seal.
5. E-hääletus eestis ja USA-s on kaks täiesti erinevat nähtust. Esiteks hääletatakse Ameerikas valimisjaoskonnas ja eraldi hääletusmasinatega, mis tõepoolest pole kuigi turvalised. Teiseks puudub Ameerikas meie ID-kaardi sarnane süsteem kodanike elektrooniliseks identifitseerimiseks, nii et neil seal pole meie internetihääletuse sarnane süsteem võimalikki. Ameerika kogemuse Eestisse ülekandmine pole seega asjakohane.
6. Meie, eestlaste, ajalooline kogemus on, et hoopis pabervalimisi on hõlpsam võltsida.
7. Vaatamata OS ja riistvara riskidele on võimalik selle peale siiski ehitada tarkvara ja protseduurid, mille omanik on Eesti riik ning sidekanal Internet. Igast riiklikult olulisest liigutusest jäävad logid, e-hääletust tagavad kümned IT-inimesed.
Läheb läbi ka USA-s. Lihtsalt jagatakse massidele kaardid laiali, eelnevalt kontrollitakse kohalikul tasandil kaardi vastavust isikuga ja hääletatakse. Lükkad kaardi kaardilugejasse ja hääle õigsust kontrollitakse NSA terminalis ära.
😉