Riigikontrolör Mihkel Oviir kurtis eilsel vabariigi presidendi regionaalarengu ümarlaual, et kolmandik Eesti inimestest, täpsemalt 370 000, ei oska arvutit kasutada (Statistikaamet reageeris sellele kohe positiivsema uudisega, et see-eest ligi kaks kolmandikku Eesti inimestest kasutab arvutit ja internetti). Samas ei piisa laisaks jäänud e-tiigri ülesturgutamiseks pelgalt arvutiõppest, vaja on ka ühtset teenusruumi, milles saaks ära kasutada nii ID-kaardi, digitaalallkirja kui ka muid paberivaba asjaajamise võimalusi.
Tegelikult räägib riigikontrolör Eestis valitsevast digitaalsest lõhest ja vajadusest e-teenuste infrastruktuuri paremini ära kasutada juba pikemat aega, sellesisuline Riigikontrolli audit valmis juba eelmise aasta oktoobris. Tuleb välja, et kohaliku infoühiskonna koordineerimise ja arendamise eest ei vastuta meil mitte keegi. Ehk täpsemalt öeldes: kohalikel omavalitsustel, kes pakuvad 80% avalikest teenustest, napib nii kompetentsi, tööjõudu kui ka rahalisi vahendeid, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aga veeretab palli Siseministeeriumile ja vastupidi, ilma et kumbki omavalitsusi reaalselt aitaks.
Tsiteerimisväärt on riigikontrolöri alljärgnev seisukoht:
“Olen kindlal veendumusel – kodanikud ei tohiks lasta enam ametiasutustel ja ametnikel end jooksutada ega nõuda andmeid, mis on riigi andmekogudes juba olemas. Kutsun protestima kõiki, keda üritatakse järjekordselt sundida asju ajama traditsioonilisel p-viisil – pabereid sinna-tänna tassima ja ühe ametniku juurest teise juurde jooksma. On ametnike asi vajalik info kokku korjata.”
Seega – ärgem laskem end jooksutada, kaaskodanikud! Meie asi on saata ametiasutusse digitaalselt allkirjastatud avaldus ning edasi las jooksevad juba need, kellele me selleks otstarbeks makse maksame 🙂
1) samasisulise auditi on riigikontroll kirjutanud ja 2005, 2004… et riigi IT koordinatsioon on puudu, ministeeriumid & ametid ajavad igaüks oma rida, ametkondadeülest võimu pole kelelgi.
1) siiski on asjad eestis kindlasti palju paremad kui mujal. see kipub aeg-ajalt meelest minema.
Riigi IT-arengu koordineerimine on väga huvitav teema.
Tooksin välja kaks tähelepanuväärseimat koolkonda.
1) Tsentraliseeriv. Selle kohaselt on tarvis luua “IT-ministeerium”, ehk tegelikult luua peaministri kõrvale IT-asju koordineeriv kompetentsikeskus. Ehk siis retoorika on järgmine: kuna riigi IT-arengu vaade peaks olema instantsideülene, siis oleks vaja arengu juhtimine tsentraliseerida. Tsentraliseerimine on aga problemaatiline, sest ei anna vastust koordinatsiooniküsimusele – samamoodi nagu NSVL plaanimajandus feilis osalt seetõttu, et majandusotsuste tegijail ei olnud sellist infot nagu rohujuure tasandil.
2) Standardiv. See näeb ette, et riigi IT-projektidele peab kehtestama sellise reeglistliku, et nad teeniksid orgaaniliselt ühtset eesmärki, mis on peamiselt kodaniku efektiivne teenimine. Ehk siis iga ministeerium ehitab oma “IT-klotsi”, aga see klots peab piltlikult klappima “lego klotside” ja “puzzle tükkidega”.
Piltlikult öeldes on tsentraliseeritud IT-areng umbes nagu kui maleminister prooviks juhendada kõiki riigi malemängijaid nende järgmiste käikude osas. Reeglitega reguleeritud IT-areng käib aga nii, et maleminister ütleb, milline on mängulaud ja millised on reeglid, ja iga malemängija mängib oma mängu ise.